Mõjusad sammud
27. – 29. oktoobril 2026
Suured muutused saavad sageli alguse ühest läbimõeldud sammust – uuest võttest õppimises, julgest juhtimisotsusest, toimivast koostöömudelist või väikesest algatusest, mis muudab inimeste igapäeva. Mõju ei tähenda tingimata midagi suurt: oluline on, et samm looks päriselt väärtust õppijale, õpetajale, organisatsioonile või kogukonnale ja innustaks ka teisi tegutsema.


Tartu linnapea Urmas Klaasi tervitus
Hea hariduspere!
Viimase aastakümne populaarseks ja argiseks jututeemaks on kui palju keegi päevas samme teeb – et kas üheteistkümnest tuhandest piisab või et siis kellelgi jäi paartuhat sammu täna kümnest tuhandest puudu. Meie igapäevaseid päevi mõõdavad sammud. Nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Meile on antud näha nii endi kui ka oma lähedaste, oma kolleegide kui ka õpilaste samme. Nemad näevad muidugi ka meie samme.
Kirjanik, aga ka psühhoterapeudina töötav Ly Seppel-Ehin on meenutanud oma kooliajast hetke, mil vene keele tunnis tehti diktanti. Vene keelt õpetanud tsaariaegne vanahärra Kärt oli tulnud vaheajal noorukese Ly juurde ja öelnud, et tule korraks minuga siia aknalaua äärde, et – ma tahan sulle midagi rääkida. Ja ta ütles mulle: „Ly, ma tahan sulle õpetada, millal ja kuidas kasutada mjakisnaki sõnades, see on väga lihtne, aga ma sooviksin, et sa kuulaksid mind. Ta tõi paar näidet ja mulle jäi see õpetus tänaseni meelde. Ma võin vene keeles teha seitset sorti vigu, aga ma ei ole kunagi eksinud mjakisnaki kasutamises. Ja ma mõtlen tänaseni armastusega sellele vanahärrast vene keele õpetajale. Kui ma oma kooli külastan, siis ma näen seda aknalauda ja mõtlen sellele erilisele hetkele, mil õpetaja tuli minu juurde, rääkis minule, täiesti üksinda ja eraldi, ta ei pidanud seda hetke ei koormavaks ega raskeks.“ Üks väike samm, mis muutis väiksese lapse arusaama õpetajast ja õpetamisest. Eluks ajaks.
Saksa sotsioloog Hartmut Rosa kirjutab (hiljuti ka eesti keeles ilmunud raamatus „Maailma kontrollimatus“), et mõjus samm ei pruugi olla tingimata suur samm, vaid selline samm, mis muudab meie suhet õppijasse, kolleegi või -maailma. Rosa kirjutab resonantsist, mis tekib, kui õpetaja ja õpilase ühiselt astutud sammude läbi tekib mõtteline side, see seletamatu miski. Õpetamise mõju ei pruugi ju alati seisneda selles, et õpetaja „annab midagi edasi“. See mõtteline side tekib ikkagi siis, kui õppija tunneb: see puudutab mind; mul on sellele midagi vastata, siit omakorda edasi liikuda.
Julgustav tagasiside võib olla väike tegu, kuid ikkagi mõjus samm, kui selle tulemusena õppija hakkab ennast või oma võimalusi teistmoodi nägema. Veelgi mõjusam on samm siis, kui ka õpetaja tunneb resonantsi, mis teda ennastki muudab. Mitu sammu teil täna puudu jäi või siis üle sai astutud?
Resoneeruvate ja muhedate sammudega konverentsi soovides
Urmas Klaas
Tartu linnapea